Terviiist minu sõbrakesed, jätkan oma blogiga mille olen unarusse jätnud kaugest detsembrikuust. Peamiseks põhjuseks oli mul see, et ma avastasin et pool aastat on juba läbi, ja seega mõtlesin enda aega kuidagi rohkemaga sisustada. Tegelikult selle ühe postitusega läheb mul oma 1-2 tundi; ning nagu te teate, mul pole üldsegi kannatust.
See postitus on preagu selline ülevaade minu praegustest tegemistest, järgmine postitus tuleb juba minu seilustest New Yorkis, kus käisin ST. PATRIKSI PÄEVAL! Väga palju pilte on ootamas ülesregamist siia ka! Niisiis, oodake veidi veel ja ma väga siiralt vabandan et selle koopa siin unarusse olen jätnud. Koguaeg mõtlesin, et oh davai, nüüd läheb trükkimiseks ja siis tuli jälle midagi ette. Ise endalgi oli kahju.
Elu oli pärast jõule isegi kirevam kui kunagi varem, ja ma sain oma perega nii lähedaseks, et siiani on väga raske ilma nendeta olla siin Soomes, kus ma praegu töötan.
Niisiis, alustame sellest et ma naasesin Eestisse 27. juulil kell 17.00. Kui lennuk oli juba maandumas, vaatsain aknast välja ja imestasin: "kuhu pommiauku ma nüüd sattunud olen?". Kõik oli kuidagi nii pisike ja räämas. Vastus olid mul ema, isa, tädi, õde ning vahetusõpilane Jüri ja Martin. Tänud teile juuri ja matu! :D Kui ma sealt Tallinna lennujaama liugukstest välja astusin, jooksin õde rõõmust nuttes mulle vastu ja hakkas uluma :D Nii naljakas oli ja samas ka väga hea meel neid uuesti näha. Üks aasta oli siiski möödas ju. Lennujaamas me väga kaua ei norutanud, sest apparently nad olid broneerinud meile kõigile laua ühes peenes restoranis viimasel korrusel ühes kesklinna kaksiktornidest. Vaade oli imeline, kuigi kuidagi tühi oli see väike Tallinn. Järgmised päevad Eestis veetsin Läänemaal, vanavanemate juures. Väga hea meel oli nähe oma kõmsikaid ja mida veel. Väike nostaglia kild mu lolli elusse. Kui natuke Läänemaad nähtud, Tallinnas ka töllerdatud, andsin tuld Soome poole, kus mu vanemad eelmise aasta kevadel kolisid. Põhjus minu kolimises Soome oli see, et mind ootas seal üpriski kosutava tunnihinnaga töö. ÜKS UUDIS ON SEE, et mulle hakkas USA nii-nii tohutult meeldima, et ma olengi asjadega omal poolel maal, et oma perse sinna tagasi ajada!!! Kooliaasta kevadel hakkasin kaalutlema, kuidas tagasi saada, sest et see tagasi saamine on kaugel mõistest "lapse mäng". Küsisin siis oma Eesti vanematelt, kas nad lubaksid mul oma "unistust" jätkata ka järgmine aasta. Sealt tuli priiskav JA! Niisiis, võtsin ennast kokku, ning ajasin asjad korda: koolis pidin counselor-iga(tädi, kes paneb õpilaste tunniplaane paika, on psühholoog jne.) rääkima ja asjadele selgust saama, kuidas saaks tagasi tulla. Tuli välja, et keskkooli ei saaks Dallasesse mitte kuidagi. Tuli võtta ette plaan B: LÕPETADA keskkool! Olin sellel ajal 11. klassis ja kooli lõpetamisest ei saanud mingit juttu tulla. Üks päev koolis olle, kutsuti mind kantseleisse ja kosutati mind uudisega, et ongi olemas võimalus keskkooli ära lõpetada. Aga sealt sai nüüd uue paugu, tuli üle vaadata mu keskkooli krediidid, mis süsteem neil seal ongi, ja avastasime, et mul on vaja veel 9 klassi krediite. Jutuks tuli siis selline variant, et saan teha semestrieksamid, mille sooritamise eest saab poolaasta krediidi. Kui oskad veidi arvutada, siis kokku pidingi tegema 18 semestrieksamit, mis kõik ma edukalt sooritasin. Selleks läks mul aega umbes 2 kuni 3 nädalat. JESS! Nüüd, uus probleem, puudu olid veel klassid, mida ei saanud eksamitena teha ja neid oli 3. Mõtlesin, et oh kurat ei saagi tagasitulekust üldsegi mõelda, aga ka sellele oli vasturohi! Tuli mul minna kohalikku ülikooli ja 3 kursust suvevaheajal võtta. Kursused olid siis majandus, US. Government ja kõne. Ja neidki sain läbi! JUHHUU! Alles oli nüüd oodata enda high schooli diplomit :) Järgmine samm oligi ennast samasse ülikooli registreerida ja vastu võetud saada, kus ma eelnevalt olin 3 kursust võtnud. See asub täpselt Dallase kesklinnas ja nimeks sellel on El Centro College. Et siis, kui nüüd veidi mõelda, lähen ma praktiliselt Eesti kümnendast klassist otse ülikooli :P. Edasi läks aeg nii kiiresti et oligi juba käes hetk, mil seisin lennujaamas dad´i(Erik), Pupa´ga(Matt) ja pere sõbra Bradiga, kõigil pisarad silmis, ootamas oma korda väravast sisse astuda ja viimast korda üksteist näha. Ütleks et see ei olnud see hetk, mis on meeldiv. Lend kestis väga kiiresti Frankfurti ja seal ma ikka imestasin, kas seal päikest üldse kell 9 hommikul paistab. Nii õrn valgus paistis, et kohe nutma ajas. Ja sealt edasi oligi minu viimane tund vahetusaastat läbi :( Kuu aega hiljem olen ikka veel selle soomega ja selle inimestega harjumas. Kõik kuidagi nii vaiksed. Esimene nädal oli täielik kaos mul, kõik oli esiteks väike, kõva häälega krooksudes vaadati otsa ja naerdi et mis siga see veel on, külm, vaiksed ja mornid inimesed, midagi huvitavat ei toimu ja mida veel. Tegelikult oligi YFUkate jutt täiesti õige, et tagasi tulles on see kultuurishokk veelgi suurem kui oli see vahetusmaal.
Maiustage siis selle jutuga nii kuau kuni hakkavad üles kogunema need New Yorki pildid koos tekstiga ja palju muud! Ma üritan need selle nädala lõpus üles panna, et siis näete ka seda imede linna :D
Aga okei davaika, ma nüüd lippan kööki, et seda head lõhe praadi süüa! Ning kuna on ikkagi esimene koolinädal uuel aastal, siis palju-palju kontrolltöid ja pinkide persega pühkimist teile, mu korallid!
No comments:
Post a Comment