("My work", postitus Tairile, et ta loeks seda!)
Nonii, siit tuleb siis järgmine postitus:
Nonii, siit tuleb siis järgmine postitus:
Täna tõusin veits vara üles, und polnud ja väike kartus oli sees, sest ma pidin minema VIISA interjuule. Sõin, lasin niisama lebosse ära. Järsku avastasin, et kell hakkab kohe 11 saama. See tõmbas taguse küll jahedaks. Õhku jäi küsimus "Kurat, mis siis saab kui hiljaks jään?" Aga ei, täpselt jõudsin. Jõudsin siis sinna Kentmanni tänavale ja siis vaatas see suur klaaskast mulle vastu. Ma ei teadnud, kas nad kutsuvad siis ise sisse. Helistasin ruttu monikale ja küsisin järgi. Tema arvas, et pean ikka sisse minema. Panin toru ära ja hakkasin sisse astuma. Üks turvameestest näitas käega STOP. Krt nad on kõik seal nii kurjad ja tõsised. Nagu oleks ma mingi terrorist:D See selleks. Veidi aja pärast viibutas üks naisturvamees mulle käega, et võin sisse minna. Tegin selle suure klaasukse lahti ja hakkasin kohe inglise keeles põrutama. Naine rääkis viisakalt mulle ikka vastu. Passi avades nägi, et olen eestlane. Tuli välja, et temagi oli eestlane. Kõik olid. Ladusin enda metallesemed, rahakoti ja dokumendid sinna kasti ning ise astusin turvaväravatest läbi. Kõik korras. Jätsin telefoni ja võtmed sinnapaika. Ise astusin edasi. Sisenesin sinna ootesaali. Sealgi oli turvamees. Päris karm värk?LoL. Kõik oli hoopis teine kui ette kujutasin. Pigem nagu Sadama check-in vms. Mingisugused kolm klaasist kabiini, kus inimesed vestlesid nende töötajatega. Ootesaalis oli ka päris mitu inimest, kes ootasid oma järge. Siis tuli minu kord. Turvamees tuli ütles, et mine nüüd. Läksin astusin kabiini sisse ja ennäe! Eestlane oli ka olemas. Küsis mu käest mingid väljavõtted, et olen ikka SEVIS ja viisa maksu maksnud. Andsin need ära koos DS-2019 vormiga. Vastu sain postiankeedi, mille pidin ära täitma. Ootasin uuesti. Siis kutsus ameeriklasest töötaja mu nimepidi enda juurde. Sisenesin uuesti sinna pmst helikindlasse klaaskasti ja "vestlus" hakkas pihta. Andsin oma sõrmejäljed ja siis küsis ta mu käest, et kuhu ma lähen jne. Räigelt sõbralik tüüp oli. Respect. Järsku küsis mu käest, kas ma USA-s olles enda õigusi tean ja olen nendega tutvunud. Alguses ei saanud pihta, mida ta tahab. Igaks juhuks ütlesin et natuke, sest YFU kordab ka alati neid asju üle. Nüüd andis ta mulle mingisuguse väikese raamatu, kus oli kirjas tipid jne. Pidin selle läbi lugema ja siis uuesti tagasi tulema. Nüüd oligi tõehetk käes. Küsis kas ma sain ikka kõigest aru. Mina laia suuga muiudgi "YES". Siis tüüp muigas ja mõndasid pabereid tagasi andes ütles et viisa tuleb paari päevaga. See oli räigelt mõnus tunne. Et ojea, ma vallutan maailma. haha. Astusin kabiinist välja ja tänasin kõiki töötajaid. Läksin siis uuesti sealt klaaskastist läbi. Jällegi see sama kuri turvamees küsis, kas mul on mingeid asju veel vaja võtta. Mina kindlalt"Jah, need samad siin: telefon ja võtmed"Vaatas veidi kahtlustava pilguga, nagu tahaks kohe nuga anda ja siis andis need kätte. Head aega neile ka. Kõndisin veits eemale ja siis nägin üht naist oma lapsega, kes olid ka ooteruumis oodanud tükk aega. Siis küsisin, kas said viisa. Ta oli endale külastusviisa teinud. Eestlastel on ju kolm kuud tasuta!:D Siis ta oli enda peale muidu vihane ja ajasime veits juttu bussijaama poole kõndides. Tema läheb NYC-sse tuttavaid külastama. Chill. Prg helistan notarisse(sest pühapäeval on nad ilmselgelt kinni) ja siis saan vana klassiõega kokku. Elu on pidu, mitte lill!:D
Külma ilma seekord ja võtke viimast(ükskõik millest);) Ma lähen nüüd.
