Täna pidin kell 12.30 bussi peale minema, aga kurat, täis oli. Järgmine buss läheb alles 15.15 Virtsu bussijaamast. Praegu pean olema tädi sõbranna Katu juures. Ei viitsi nende naiste juttu kuulata, kirjutan parem blogi. Nice:)
Nüüd olen veidi enda lehte tuuninud ja veits kohanenud selle blogimaailmaga. Nüüd tuleb täie rauaga, nagu varem lubasin. haha.
Et siis kuidas mul tuli mõte saada vahetusõpilaseks ehk VÕP-iks?(kasutan nüüd sõna VÕP)
Alguse sai see teekond kuskil aasta aega tagasi. Saatsin oma taotluse YFUsse ära ja nii see algas. Kuna ma ise ei viitsi mingit pikka juttu siia väga kirjutada sellest, kuidas saada, siis täpsem info YFU kodulehel, mille leiate siit(Kuidas VÕP-iks saada): http://yfu.ee/kuidas-saada/. Nüüdseks olen täpselt nii kaugel, et juba maksan seda ja varsti peangi minema jällegi kurikuulsale viisaintervjuule, mis leiab aset päris lähiajal. Ennem saab ELO-l käidud. Kuna ma täpselt ei teagi, mida seal intervjuul tehakse, siis jääb üle vaid oodata ja mõned paberid enne minekut ära täita.
Kuidas ma raha kokku sain ja sponsorlus
Rahaga on täpselt nii, et hetke seisuga on mul makstud vanemate abiga mingi osa summast, varsti saab ka vanavanemate käest suurema summa ja võibolla kui hästi läheb, siis ka ühe tuttava käest. Pöidlad pihku!
Sponsorlus pole sugugi titemäng, nagu ma alguses arvasin. Seal tuleb ikka päris ropult tööd teha, et leidagi see esimene inimene, kes sind kuidagigi toetaks. Mina isiklikult helistasin umbes 40 ringis firmasid läbi ja leidsin ühe nii öelda sponsori, kes pakkus mulle suvetööd(raamatute müümine erinevates Eesti paikades) topelt palgaga. Olin isegi selle üle päris uhke. Sponsor pakkus välja helistada tagasi Mai lõpus, mida ma ei teinud, kuna arvasin, et saan kuidagi ise selle rahaga hakkama. See selleks. Minu poolt väga suur respect nendele kõikidele sponsoriotsijatele, kes suudavad seda vahetusaasta alguseni välja teha. Peace.
Pere
Kevade poole helistas mulle üks päev Monika YFU-st ja küsis mu maksmise kohta. Vahepeal oli seis, et reis jääb ära, aga siis selgus, et mul on pere kuskil seal lombi taga. See andis veel suurema motivatsioonipaugu raha sebimisele. Nüüd vihjas ta perele. Nimelt rääkis ta midagi kahest isast. Ma ei saanud algul pihta, aga pärast mõikas. Ühesõnaga mu pereks on homo paar. Alguses tõmbas veidi suu kinni, aga ma ütlesin et ma räägin sellest emaga. Ema veidi kõhkles, samuti mina. Küsimus oli selles, kuidas ma seal ära harjun. Aga pika arutuse järel mõtlesin, dvj poogen, olen nõus, ongi aasta veel teistsugusem. Veidi ootamist ja 13. juuni seisiski mu postkastis info pere kohta. Avasin selle ja saingi info pere kohta. Kooliks on mul siis W.H Adamson High School, elan Oak Cliffis. HIljem lisan täpse aadressi. Kohe googeldasin seda google mapsist ja leidsin maja. Täiesti tavaline usa maja. Facebookis lõin selle ühe isa nime sisse ja leidsin üles. Mingisugune kergendus oli, sest alguses arvasin et no nüüd tuleb küll mingi Zenja Fokin style, aga ei. Täiesti normull, vähemalt ei värvi ennast. Kohe saatis pmst kirja, et kirjutab hiljem mulle pikema kirja. Peab paika see, et kirjutavad nad kõik pikalt ja laialt ühele lausele vastu. Nice. Pikemas kirjas rääkis ta ka sellest, et üritab mind võibolla teise, paremasse kooli saada, mille nimeks siis Woodrow Wilson High School. Hetkel on neil veel üks VÕP Soomest, Olli. Olli rääkis, et retsilt cool on seal, ta pikendas veel enda aastat, et näha, mis toimub seal USAs 4. juulil. Maksis selle eest umbes 300 eurot, normaalne!
UNUSTASIN!
Unustasin lisada, et minu lend USA-sse läheb 17. augustil. Loodan täpsema infi ELO-l korjata. Peale ELO trehvab siin siis!:)
Aga davaika, ma praeguseks lõpetan. Pange pidu, nautige suve ja olge chillid!
No comments:
Post a Comment