Igastahes, mul on tohutult hästi siin USAs läinud. Ma lõpetasin keskkooli 16. aastaselt ja nagu eelmises postituses ka mainisin, olin ma pärast seda umbes viis kuud soomes töötamas et kohe tagasi tulla. Ma alustasin ülikoolis 17. aastaselt, 2012 jaanuaris Vokaaltehnika alal. Ausaltöeldes, ma viskasin oma vaesed ootused väga kõrgele lakke, et neid pärast kildudena maast ükshaaval üles korjata. Nimelt olid need vokaaltehnika tunnid põhimõtteliselt lapsemäng. Minu aravates oli ka mu keskkooli kooritunnid raskemad kui need ÜLIKOOLIS. Ma samal ajal võtsin ka teisi kursuseid. Minu ülikoolis (El Centro) on nii, et sa saad ükskõik mis kursuseid korraga võtta. Kõik oleneb kui kiirelt sa oma kraadi kätte tahad saada. Mina võtsin enda esimesel Septembril Ameerika ajalugu, Vokaaltehnika, Inglise keele, Ameerika riigiteadus, Geoloogia ja JÕUSAALI TUND – jah! neil on täpselt selline kursus, kus terve tund on jõusaalis erinevaid tehnikaid õppides ja proovides. Väga vahva oli! Ainuke asi mis on nende kursuste juures veidi ebamugav on see, et nad ei ole kõik täpselt 10 minutiliste vahedega, seega vahepeal juhtub inimestel et üks tund lõppeb kell 2 päeval ja teine alles hakkab pool neli. Miskipärast sain ma kõik ained endal A sellel semestril ja nädal pärast semestri lõppu sain ma aukirja ülikooli asepresidendilt. Ma ei osanud algul kuidagi reageerida, aga pärast olin ma suhteliselt uhe enda üle.
Teisel semestril võtsin ma kurusused nagu Prantsuse keel, Hispaania keel, Ameerika ajalugu, Privaatne vokaaltehnika ja Lavaline laulmine. Kes veel ei tea, on siin piiriäärsetel osariikidel hispaania keel nagu meil on Eestis on vene keel – kauplustes ja enamustes kohtades on inglise keelse kirjutuse all ka hispaania keelne tõlge. Mul oli see kultuurishokk selle võrra isegi veidi suurem, sest et mitte ainult ei tulnud ma USAsse, vaid lõuna osariiki Texasesse, kus on absoluutselt teistsugune elu kui põhjaosariikides. Mõtled küll, et oh kui suur see erinevus siin küll olla saab. Aga vot, erinevus suurem kui elevant ise. Inimesed on siin lahkemad ja soojemad, majad ja toidukogused on suuremad, ilmad on palju soojemad ja päikesepaistelisemad, jne. See rida on suht lõpmatu, aga need on väikesed osad sellest. Meil talve kui sellist siin eriti pole. Ja kui on, siis ainult üks päev aastas saame lund, ja seegi sulab kohe ära, sest maapind on siiski soe. Naljakas on siin see, et kui lund sajab, üle poole metropleksi sureb ära – enamus inimesi on tohutus paanikas ja kardavad sõita, koolis on suletud, paljud inimesed saavad töölt vabaks. Esimene aasta kui see juhtus oli mul nalja kui palju. Ehk siis talvest rääkides, ei kesta talv meil rohkem kui kaks kuud. Meil hakkab talv umbes detsembris ja ilmad hakkavad juba soojemaks minema veebruari keskel. Suvi tuleb ka meil tohutult vara – Märtsi kuus on tavaliselt juba 20 kraadi sooja ja sealt lähevad need kraadid aina kuumemaks kuni and on jõudnud 40 kraadini juulis. Ja kusjuures see on täiesti normaalne suvi siin Texases. Ma mäletan küll et ma lootsin et YFU paneb mind kuskile sooja, aga ma sellist sooja küll ei oleks osanud arvata. Suvel on lihtsalt võimatu välja minna ilma higistamata. Sa ei pea isegi ringi käima, lihtsalt 5 minutit väljas olemisest on piisav, et need poorid higist voolama saada. Suvi kestab peaaegu aasta lõpuni, sest et isegi novembri keskel on meil umbes 15–19 kraadi sooja ja siis need kraadid järsku langevad.
Ma just avastasin, et mu eesti keel veidi lonkab. Ma tõesti ei kasuta seda rohkem kui korra nädalas, sellepärast on see unustusse vajunud.
Tulen nüüd ruttu selle juurde tagasi, mida ma pärast teist semestrit tegin. Ma ostsin piletid kuuks ajaks Eestisse ja Soome. Ma veetsin oma jõulud vanemate juures Soomes, kus me 24. detsembriks Lapimaale sõitsime ja oma jõulud renditud majas veetsime. Selliseid valgeid ja ilusaid jõule pole ma ausaltöeldes oma elus ühtegi korda kogenud. Pärast seda läksin ma kaheks nädalaks Eestisse, kus ma kohtusin oma kallite vanade sõpradega YFUkatega ja paljude teistega. Olles tagasi Eestis oli jällegi nii veider – kõik oli nii väike ja Tallinn tundus mulle lihtsalt nii tohutult väike. Kui ma kunahi Mustamäelt vanalinna sõitsin, tundus see sõit üüratu, aga nüüd tundus see kiirem sõit. Kuigi ma elan siin Dallases 1 minuti kaugusel kesklinnast, tundub see sõit vahepeal pikem kui Eestis vanalinna sõitmine. haha! Nii tore oli Eestis üle pika aja jälle käia ja näha. Enamus aja ma käisin pidudel, aga siiski väga väga vahva oli. Pärast Eestit läksin ma Rootsi koos õe Jaanelaga ja Eghertiga, sest Jaanela oli mulle jõuludeks Rootsi reisi ostnud. Nii chill! Ehk siis selle kuu aja jooksul sain ma kolm riiki reisida! Pärast seda trippi pole mul Ameerika elu absoluutselt sama olnud. Mingisugune tühi tunne on pidevalt peal ja ma lihtsalt ei ole nii väga õnnelik olnud siin, kuigi mul on kõik olemas mida ma tahaksin.
Oh, ma juba unustasin ka kirjutada, et Jaanela tuli mulle 2013 aasta Septembris külla. Ta tegi suure tripi, kus ta läks algul Venetsueelasse, sealt Miamisse, kuhu ma talle vas-tu kolmeks päevaks läksin, ja siis tuli ta Dallasesse. Miami on lihtsalt nii rets linn. Väga troopiline ja ööelu on tohutult hull. Iga nurga peal on mingisugune klubi või baar, kus inimesed lihtsalt pidutsevad 24-7. Esimene asi mis ma tegin kui ma lennult maha astusin oli see et ma soitsin taksoga otse randa, kus ma Jaanelaga peadpidi laguunisinisesse vette hüppasin. Vesi oli nii kuradima soe, nagu vannis – 25 kraadi! Enamus aja ma üritasin ikka rannas ujuda, sest ma olen igatsenud meres ujumist. Enne Miamist käiku ma tõesti olingi viimati meres ujunud 2010. aastal.
Räägin nüüd lühidalt, mis ma nüüd teen ja mis mul plaanis on. Ma hetkel olen siin Dallases samas peres kus ma esimene aasta olin. Ma olen ülikoolist puhkust võtnud ja olen oodanud oma rohelist kaarti. Kusjuures, kõik need kes tahavad veidi informatsiooni, kuidas siia USAsse jäädavalt saada, peavad teadma, et juhul kui sa just päris armastust siit ei leia, on selle rohelise kaardi saamine suhteliselt raske. Neid antakse küll välja, aga piiratud koguses. Abiellumisel pead sa suure protsessi läbima, kus sind intervjueeritakse ja siis otsustatakse kas sulle antakse roheline kaart. Kõik oleneb selles, et nad peavad piisavalt pabereid ja tõestust nägema kui õige su abielu on. Ja see samuti pole ka odav lõbu. Advokaatidega selle asja ajamiseks on vaja umbes 4000–5000 dollarit, mida ma ka maksin. Ootamisaeg on umbes aasta. Mina hakkasin seda paberimajandust ajama kuskil Märtsikuus, ja ma pole siiani veel intervjuule kutset saanud. Advokaat on mulle öelnud, et selle kutse peaks kohe varsti saama ja siis on see ooteaeg umbes kaks kuud.
See selleks, aga ma olen nüüd otsustanud tulla ülikooli Euroopas, kus on see veidi odavam, kui mitte tasuta. Olen praegusel hetkel ankeete ülikoolidesse täitmas ja see tekitab mingisuguse hea tunde minus. Hoidke mulle pöialt, et ma saaksin sinna sisse, eks! Ma lähen Biomeditsiinilist Teadust, loodetavasi kas Greenwichis või University of Bradford Inglismaal.
Ma kolin oma kirjutamisega kokku, sest ma pean oma sõbra Bradi tema kodust peale võtma et ta minu juurde ööseks tulla saaks. Hiljem näeme!!
Santa Fe, New Mexico, kus me Eriku, Olli (Soome vahetusõpilane) ja Vanessaga (Saksamaa võp) trippisime.
Lääne Teksase teed
Miami Reunion!!
